Iga kord, kui olen hommikul kella 4-ajal unisena jalad voodist välja ajanud, voodiservale istuma jäänud ja tavaliselt vaid 3-4 tundi maganud, olen mõelnud, et milleks mul seda jama vaja on. Keda need pildid peale iseenda ikka huvitavad ja üleüldse on kõik nii ära pildistatud, et ma olen ikka täiesti lollakas, kui oma ilusad unenäod praegu ohverdan. Ja ikkagi tõusen pärast paariminutilist unist ja torisevat arutelu iseendaga üles ja lähen lülitan kohvimasina sellise näoga sisse nagu oleks tema kõigis maailma probleemides süüdi. Mõni tund hiljem on uni nagu pühitud (võib-olla tänu kohvimasinale:p) ja JÄLLE ei suuda ära imesestada, kui põnev ja müstiline võib loodus olla. Üks sarnastest hommikutest oli ka eile, kui Männikjärve rabas käisin:) September 2010
