Meenutus sellest ajast, kui ma oma esimese peegelkaameraga tutvust tegin. Pildistatud Papissaare sadamast Vilsandi poole. Sellest sadamast saabki sõita Vilsandile. Minu jaoks on see üks parimaid kohti maailmas, sest olen seal juba lapsest saati pea igal aastal paati oodanud, et taas Vana-Juhanile ja paljudele lastele, kes seal oma suve veetsid, külla minna.. Sai seal ka meestega merel käidud ja pärast kalu puhastatud, puust asju nikerdatud, matkatud, teistega mängitud ja raamatuid loetud. Vilsandi on minu jaoks liialdamata ja ilustamata lihtsalt üks maailma parimaid kohti:) Seepärast on mul ka seda pilti vaadates südames soe tunne sees. Nagu varsti hakkaks podin ja trakatsi mootoriga paat, mis teisi toob ja meid Vilsandile viib, muutuks vaikselt suuremaks.
1 comment:
Jah, ja kui Sa Siilike kolme aastaseks said, läksid sinna esimest korda - läbi mere, ema kukil.
Minek oli esimestel aastatel sinu lühikeste lapsejalgade jaoks nii raske, et ega sa erit sinna minna ei tahtnud - see armastus tuli alles hiljem... siis kui hommikul pool kuus meestega merele läksid ja aru said, et pärast pikka rasket minekut muinasjutumaa avaneb...
Post a Comment